• RISTIKIVIST       • SELTSIST       • GALERII       • UUDISED       • KONTAKT                                    • LIIKMETELE


Ristikivist
Karl Ristikivi teosed
Fotod
Ristikivi Film esitleb!

Karl Ristikivi
(16.10.1912-19.07.1977)
  
RISTIKIVI - PARADOKSAALNE EUROOPLANE

Karl Ristikivi loomingust on viimastel aastatel kirjutatud-kõneldud sedavõrd palju, et väga raske on selle kohta midagi uut öelda. Aga olen samas veendunud, et sellised raskused ei tulene mitte sellest, nagu oleks Ristikivi looming juba nii-öelda läbiküntud maa, et see oleks tervenisti ja ammendavalt läbi uuritud nii, et enam uusi üllatavaid leide ei suudaks pakkuda. Raskused tulenevad pigem kartusest hälbida kirjaniku enese poolt juhatatud sirgelt ja sissetallatud maanteelt ning suutmatusest eelistada sellele rohtunud metsarada – kui meenutada siin “Põleva lipu” algust. Ei ole nimelt vist ükski Ristikivi ajaloolise proosa vaatleja saanud läbi osutuseta kolmele võtmelise tähendusega lõigule vastavalt “Põlevas lipus”, “Kirjades romaanist” ning “Lohe hammastes”: ikka tsiteeritakse seda, kuidas kirjanikule on “ürikute tolmust armsam legendide sinine udu”, kuidas juba sarja esimeses romaanis “Põlev lipp” on antud fuuga kompositsioonile toetuv peateema ja et kaugele ajalukku minnes on võimalik paremini mõista olukorda, milles asume praegu. Need on krestomaatilised tsitaadid ja loobuda on neist tõepoolest raske. Ning kui vaatlejal õnnestubki neid kirjakohti kavatsuslikult vältida ja leida teisi võtmelise tähendusega lõike, suunduda hoopiski rohtunud metsaradadele, jõuab ta võib-olla ikkagi samasse sihtpunkti. Püüda ometi maksab, ja kuigi päralejõudmine samasse paika ei pruugi olla uudne ja üllatav, lisab see loodetavasti mõne uue killu Ristikivi loomingust kujunevasse mosaiikpilti.

Antiigist pärineva kolmikjaotuse eeskujul loodud triloogiatest (tragöödiad) ja vahemängudest (saatürdraamad) koosneva Ristikivi ajaloolise romaanisarja teostest on seni enim tähelepanu paelunud ja käsitlemist leidnud kolmikute esimesed köited. Need on tundunud uurijate jaoks tõsisemaltvõetavad ja seetõttu on nad kanoniseeritud kui tragöödiad, kui “kõrgemasse žanri” kuuluvad teosed. Triloogiate kolmandad köited “Surma ratsanikud”(1963), “Nõiduse õpilane”(1967) ja “Kahekordne mäng”(1972) seevastu on jäetud kõrvalisteks, käsitletud neid enamasti muuseas ja “madalama žanri” teostena. “Surma ratsanikke” on ju hõlpus kirjeldada kui teost “vana hea seiklusromaani žanris”, “Nõiduse õpilast” kui põnevat vampiiriromaani ja “Kahekordset mängu” kui kriminaalromaani, mis teadupärast iseäranis ei liigitu tõsiseltvõetava kirjanduse valdkonda. Seesuguse range vahetegemisega võib aga jääda märkamata üks Ristikivi loomingu oluline komponent – mängurõõm –, mille üliküllusega just need nimetatud teosed on loodud ja mis Ristikivi loomingumeetodit tervikuna iseloomustavana laieneb ka tema muudele teostele. Viidatud olgu siin Bernard Kangrole saadetud kirjale (24.1.1971), milles Ristikivi parajasti käsiloleva “Kahekordse mänguga” ühenduses kirjeldab oma loomingumeetodit kui hommage’i ja põimingut rahvaraamatuist, röövliromaanidest ja vampiirilugudest. Pastišeerimises, kõrge ja madala segamises, legendidest, tsitaatidest ja ülepea rohkem raamatutest kui ümbritsevast tegelikkusest innustust saanuna, sellest materjalist uut ja iseväärtuslikku loonuna osutub Ristikivi hoopis moodsamaks kirjanikuks kui oleme harjunud teda seni nägema näiteks Thomas Manni eesti analoogiks pidades.

Madalakspeetust “üle vaatamine” takistab meid ka nägemast ja hindamast Ristikivi eneseirooniat, millest ometi nii palju on kõneldud. Mis võiks olla veel paremaks näiteks eneseirooniast kui kriminaalromaan “Kahekordne mäng”! Selle peategelane, vabal ajal ajaloo uurimist harrastav taanlasest eradetektiiv Jens Buhl on täiesti kujutletav kirjaniku alter ego’na. Romaanis loeb ta parajasti Oswald Spengleri kaheköitelist “Õhtumaa allakäiku”. Detektiivina kaevub ta sellesse “vanasse rämpsu” – nagu üks lugeja oli end väljendanud Ristikivi kohta – samamoodi kui kirjanik, otsib mõrvaloole lahendust ajalooürikuid lapates, ja satub kaasaega unustades surmaohtu kurjategija käe läbi, kelleks osutub detektiivilt abi otsinu ise. Ei puudu iroonia ka nonde tüsedate teoste aadressil, mida Ristikivi ise kõrgelt hindas ja korduvalt üle luges. Milline sakslane on suutnud oma mõtteid väljendada ühes köites, küsib ta.

Ka esimese triloogia kolmandast romaanist “Surma ratsanikud” on seni üle libisetud üsna tõtlikus tempos. Ometi raamistab seda teost üks ajalooline isik, keda võime hinnata ka kui teejuhti Ristikivi loomingusse. “Surma ratsanike” minajutustaja, Mallorcal üles kasvanud krooniku Pedro de Montblanchi või Pedro de Gavilan Casarmana – oma õiget nime ja vanemaid ta muuseas teadma ei saagi – õpetajaks on don Ramon. Tuntum on ta Raimundus Lulluse või Ramon Llulli nime all, kes teadaolevalt elas aastail 1232-1316 ja oli katalaani kirjakeele rajaja, ning ühtlasi esimesi õpetlasi, kes kirjutas suurema osa oma töid mitte nagu tollal tavaks ladina või kreeka, vaid hoopis araabia ja seni vulgaarseks peetud katalaani keeles. Pealispindseltki tabame siin seda erinevate rahvaste, kultuuride ja religioonide ristteedel rändamist, mis oli omane ka Ristikivile, kõnelemata “Lohe hammastes” ilmnevast sümpaatiast katalaanide vastu.

Ilmselt olen paradoksaalsest eurooplasest kõnelemise asemel kõnelnud seni tegelikult ikka meile kõigile juba tuntud kirjanikust Ristikivist. Mida karta võiski, sest pärale jõuda võisimegi ju samasse paika. Eks ka see ole paradoks, mis tähendab ju vaid näilist vasturääkivust iseeneses, väidet, mis lähemal vaatlusel sisaldab vastuolusid lepitavat tõde.

Aga samamoodi paradoksaalne on ka see, et maapao tingimustes, mil poliitiline võitlus ja oma kodumaa saatuse selgitamine uutel asukohamaadel muutus iga rahvuslikult mõtleva eestlase jaoks esmase tähtsusega ülesandeks, asus Ristikivi hoopis looma suursarja Euroopa kaugemast ajaloost. Teisisõnu: ta distantseerus teadlikult Euroopa piiril asuva ühe väikerahva jaoks negatiivseks osutunud vahetust minevikukogemusest ja siirdus niiöelda puhtamasse ajalukku, kus sajandite eest voolanud veri oli jõudnud juba kuivada ja haavad armistuda. Kas sellist teguviisi saab vaadelda kui eskapismi, mida Ristikivile ette on heidetud? Võib, kuid mitte ilma mööndusteta: Ristikivi tõrksust päevapoliitika suhtes tasakaalustas eurooplase-identiteedi loomine sügavuti ja liikumine uuema aja ning Eesti suunas Euroopast lähtudes.

Paradoksaalne on ka Ristikivi sõnastus materjali laenamise kohta Euroopast sellise julgustava teadmisega, et Euroopa teda ei tunne ega järelikult saa laenu pärast protesteerida. Lisaks veel sellise skepsist ja eneseirooniat kätkeva teadmisega, et tõenäoliselt tundma ei saagi. Sest oma tagasihoidlikkusele vaatamata Ristikivi loomulikult oli huvitatud oma teoste tõlgetest teistesse keeltesse ja näiteks saksa keelde on “Põlevast lipust” tõlkeproove tehtud ning pakutud seda teost mitmele kirjastusele.

Mõneti leidub paradokse ka Ristikivi teoste teekonnas kodumaise lugejani. 1966. aastal, peatselt pärast esmatrükki Rootsis, ilmus Loomingu Raamatukogu vahendusel Nõukogude Eestis uuesti tema antiutoopia “Imede saar”. Pärast tolleaegse EKP Keskkomitee Leonid Lentsmani kuudepikkust lugemist sai see trükiloa ilmselt kui “võrdlemisi moodsa kapitalismi” kriitika, mis oli tollal ju ametlikult vägagi aktsepteeritud. Tähelepanuta jäi, et seda allegoorilist romaani on võimalik vaadelda ka hoopis vastupidiselt vaatepunktilt.

Ristikivi viimane puhkepaik on Stockholmi Metsakalmistul. On avaldatud arvamust, et kuna tema põrm on maetud võõrasse ümbrusse, isegi mitte eestlaste kalmistuossa, on see tarvis kodumaale tuua. Ometi pole see ümbrus Ristikivi jaoks sugugi vaimult võõras, kui seal vähegi ringi vaadata ja lugeda nimesid teistelt hauakividelt. Ümberringi puhkab kreeklasi, kelle kodumaal leidis Ristikivi enesele lähedasi inimesi, ja teisi Bütsantsi-päraste nimedega ortodokse, kelle hulka Ristikivi usutunnistuselt kuulus. Ka usk ja vaimsus seovad, ning tänapäeva maailmas vahest mitte vähem kui rahvus.

Ristikivi kolleegid on teda meenutades arvanud, et nüüdisaja poliitilises maastikus oleks ta enesestmõistetavalt ühineva Euroopa pooldaja, mille koosseisu muidugi kuulub ka Eesti. Võimalik, kuid näeksin tema suhtumist ka siin nüansseerituma, subtiilsema ja skeptilisemana. Kas me siis kujutleksime teda ette agiteeriva publitsistina või euromängudes kesktormajate hulgas. Pigem enesekriitilise ja eneseiroonilise, Euroopa vaimuilmas mõttelise kohalolija rollis. Esindamas näiteks hoiakut, millega lõpeb romaan “Surma ratsanikud” don Ramoni sõnade läbi:
“Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad. Isegi kirikud langevad varemeteks ja Surm ratsutab oma saatjaskonnaga üle rusude õhtu poole.
Aga noor puu kasvab.”

Janika Kronberg
 
Copyright © Karl Ristikivi Selts

admin