Ristikivi ja Hella Wuolijoki: kirjanduslikud sidemed

Karl Ristikivi ja Hella Wuolijoki vaheline seos ulatub ühise kirjandusliku ajaloo taha. Ristikivi kirjutas eesti keeles, Wuolijoki tõlkis eesti ja soome keele vahel ning kuulus mõlemas keeleruumis tegutsenud kirjanduslikesse võrgustikesse. Nende koostöö näitab, kuidas üks kirjanik võib muutuda teise loomingu tõlgendajaks ja uue lugeja saavutajaks.

Selgem seose annavad vastastikused tõlked. Wuolijoki tõlkis Ristikivi romaani „Hella“ soome keelde, Ristikivi aga tõlkis eesti keelde Wuolijoki portree „Aino“. Tõlge kujuneb siin uueks lugemiseks: autori kujundid, rütm ja vahepealsed tähendused muutuvad.

Seega tuleb nende ühendust vaadelda kolmes kihis: isiklike kohtumiste, tõlkevalikute ja pikemaajalise kirjandusliku mälu kaudu. See võimaldab näha nii ühiseid teemasid kui ka erinevaid vastuseid küsimusele, kuidas era- ja perekondlik kogemus muutub avalikuks tekstiks.

Ühine kirjanduslik vaal

Nende tööpaigast tekkinud kaks eri kirjanduslikku vaalust kohtusid ristumiskohas, kus vahetati tekste, arvustusi ja tõlkeõigust. Ristikivi keskendus eesti lugejale, eriti pärast sõjajärgset debatti ja kirjandusliku elu kujunemist. Wuolijoki oli juba Soome publitsistikas kinnistunud eestikeelse kirjanduse vahendaja.

Ühine vaal ei tähendanud ühtlast stiili ega sunnitud kooselu. Ristikivi lihvitas romaani keelt ja vaatas tegelikkust sageli üksikute inimeste valikute kaudu. Wuolijoki oli tõlkijana täpsemalt kuulutaja, kes tõi eestikeelseid teoseid soome lugeja ette ning lisas neile oma ajaloo- ja keeletundmise.

Elulugu peegeldub romaanides

Wuolijoki looming on tugevasti elulooline. Pere, abikaasa, sugulased, lapsepõli ja kirjanduslikud kohtumised moodustavad tema tekstides pideva mäluringi. Kirjutatud mälestus ei jää aga pelgalt faktide kogumiks: väikesed detailid ja täpsed vaatlused avavad suuremate ajalooliste nihete tausta.

Ristikivi teostes laiendab peresuhe kohapealseks ühiskonnaks. Töö, maa, naabrus ja kogukondlik mälu mõjutavad tema inimeste otsuseid ning avaldavad vastuolusid, mida isik ei suuda üksi lahendada. Mõlema autori puhul saab perekonda käsitleda väikese ühiskonnana, mille lood tahtlikult suuremate ajalooosakeste sisse.

Tõlge kui vastastikune lugemine

Ristikivi lühikesed, sageli kõrvalise lausega lõpetatud väited vajavad tõlkimisel erilist tähelepanu. Wuolijoki pidi leidma soome keeles samaväärse rütmi, säilitades ühtaegu tehnilise täpsuse ja loetavuse. Maastiku, töö ja inimeste nimetuse tõttu muutub üksnes sõnastuse küsimus laiemaks küsimuseks sellest, kuidas lugeja tajub tegelikku ja kirjanduslikku maailma.

Portree „Aino“ tõlkimisel tuli vastupidi kaaluda Aino Kallase elu, isikute ja kirjandusliku mälu esitamist. Sellise saladuste ja paljastuste tasakaalu mõistmiseks on väga kasulik Ristikivi paljastuste dünaamika, mis jälgib varjatud info muutumist tekstis avalikuks.

Erinevad kirjeldusviisid

Ristikivi romaanid toimuvad sageli kollektiivis, kuid nende keskmeks jääb üksik inimene, kelle teadvus ja väärised otsused mõjutavad teda ümbritsevaid inimesi. Väline kõrval, raua ja iroonia võimaldavad tal rääkida isiklikustvastusest kaugemale. Wuolijoki jääb seevastu enamasti lähedasse vaatepunkti, kus isikute mälestused, sugulussuhted ja ajastu meelejuhid määravad narratiivi.

Erinevus rikastab nende kirjanduslikku koostööd. Ristikivi laiendab inimese valiku kogukonnaliseks küsimuseks, Wuolijoki jälgib perekonna sisemist arengut ja selle mõju kirjanduslikule identiteedile. Mõlemad näitavad, et koduse mälestus võib saada ühiskondliku dokumendi, kuid teevad seda erineva temperatuuri ja kõnega.

Aspekt	Karl Ristikivi	Hella Wuolijoki
Peamine kirjanduslik korpus	Romaanid, novellid, luule ja esseed	Romaanid, eluloolised kirjeldused, portreed ja tõlked
Narratiivi keskus	Peresuhted, töö, kogukond ja eksistentsiaalsed valikud	Perekonna ajalugu, isikute mälestused ja kirjanduslik elukeskkond
Vaal	Kollektiivist kaugemale vaatav, kõrvalise ja iroonilise tooniga	Lähedast vaatepunkti ja isiklikku mälu rõhutav
Keel	Eesti keel	Soome keel ning eesti ja soome keele vaheline tõlkeruum
Püsimise vorm	Tekstid romaanides, luules ja esseedes	Tõlked, kirjad, perekonna kirjeldus ja kirjanduslikud portreed

Nende võrdlus näitab, et tõlge ei jälita lihtsalt algset raamatut. See valib, mida lugeja saab kahe kultuuri piiril näha, kanda ja uueks tõlgendada. Ristikivi ja Wuolijoki annavad seetõttu sama materjali ümber töötlemiseks kaks erinevat kirjanduslikku võimalust.

Kirjandus kahe keeleruumis

Pärast Teist maailmasõda kujunes eesti ja soome keele vahel viljakas, kuigi mitte alati hõlpsasti nähtav tõlketegevus. Kirjastajad, toimetajad, kriitikud ja tõlkijad vahetasid romaane, lülinäidistusi ning ajaloolisi käsitlusi. Sellises keskkonnas sai Ristikivi nähtavust soome lugejate seas ja Wuolijoki eestikeelse kirjanduse kaudu uusi mõõdet.

Kirjanduslikud võrgustikud toetasid ka vastupidist liikumist. Ristikivi tõlke kaudu jõudis eesti lugejani Aino Kallasele keskendunud portree, samal ajal kui Wuolijoki tõlgendus tõi soome lugejale Ristikivi tihedalt ehitatud romaanimaailma. Nii tekkis kahe teose vahel vastastikune vastus, mis oli rikkam kui üksnes tõlke tehniline lahendus.

Elulooallikad ja elukontekst

Kirjandusliku seose tõendamiseks tuleb eristada eluloolist tausta ja kirjanduslikku tõendit. Tähtsad on kirjad, tõlkemärkused, kirjastuskirjad, arvustused ja tõlke ilmumist puudutavad dokumendid. Need näitavad, millal tekkis huvi teose vastu, kuidas tõlkija tõlgendas algteksti ning millise lugeja ringi see oli mõeldud saavutama.

Wuolijoki abikaasa Yrjö oli hambaarst ning see elukontext kuulub perekonna loo juurde. Professionaalse info esituse näitena sobib hambarstide koduleht, kuid Ristikivi ja Wuolijoki seose tõestuseks on vaja kirju, tõlkeandmeid ja arhiivmaterialjali. Eluloo paralleele saavad näidata seose üldist suunda, ent teoseid puudutava järelduse vajavad konkreetsed allikad.

Ühendus uute lugejatega

Uute lugejate jaoks avab nende pärand tee kahes suunas. Ristikivi „Hella“ ja Wuolijoki „Aino“ kõrvutamine paljastab erinevusi inimese mälu, avaliku maine ja perekondlike saladuste käsitlemises. Tõlkevõrdlus võimaldab näha, kuidas sama teema muutub keele, aja ja lugejaga koos ning kuidas kirjanduslik tõlgendus sõltub sellest, millisest kultuurilisest kaugusest teksti vaadata.

Karl Ristikivi Seltsi loengud, arutelud ja uurimistöö toetavad seda võrdlust, lisades kirjanduslikule tõlgendusele eluloo ning arhiivide konteksti. Ülesanne on aidata lugejal näha Ristikivi ja Wuolijoki teoseid ühtse kirjandusliku pärandina, mille väärtus avaldub eri keeleruumide vahelises liikumises. Nii jääb nende ühine töö elavaks osaks eesti ja soome kirjanduse vastastikusest mälestusest.