Ristikivi ja käsikiri: käsikirjade säilimine

Karl Ristikivi (1903–1943) jäi eesti kirjandusse romaanide, novellide, luule ja näidendite autorina. Käsikirjad paljastavad midagi, mida lõplikud tekstid ei näita: kirjeldaja otsinguid, vaikseid parandusi, katkendeid ja ajastust, mil üks või teine sõnastus sai oluliseks. Ristikivi puhul on see eriti väärtuslik, sest tema kirjanduslik ja teaterlik töö lõimuvad.

Käsikirjade säilimine tähendab nii füüsilist konserveerimist kui ka arvuliste, kataloogsete ja päritoluliste seoste hoidmist. Eesmärk ei ole muuta lehed näitlikumaks, vaid säilitada nende algset kuju, konteksti ja uurimisväärtust. Nii saab lugeja jälgiada Ristikivi loomingulist protsessi ning võrrelda käsikirjalisi variante raamatute, ajalehtede ja lavastuste teadaolevate versioonidega.

Käsikiri peegeldab kirjeldaja tööprotsessi

Üks käsikiri on mitmekihiline dokument. Selles võivad kõrvuti paikneda algne mustkiri, ümberkirjutatud tekst, redigeerijale saadetud märkused, korrigeeritud proovtükk ja autori lõplik tunnustus. Iga kiht täidab oma ülesannet, mistõttu lehtede eraldamine või ajalooliste versioonide kokkusegamine moonutaks kirjeldatud teost.

Ristikivi pärandis aitab käsikiri mõista kirjandusliku ja lavastusliku töö seose. Näidendi käsikiri võib sisaldada dialoogi, lavastusmärkusi ja kõnelehtide katseid, romaani algmaterjal aga märkusi, mis viitavad ajastule või isikulisele kogemusele. Need tunnused seovad isikliku kirjapildi teose tekke- ja levikukeskkonnaga.

Arhiveerimisel tuleb säilitada ka kõrvalekalde jäljed: kust leht pärineb, millal ja millisel eesmärgil see koostati ning kes märkused tegi. Läbipaistev päritoludokumentatsioon võimaldab hilisematel uurijatel kaaluda tõlgendusi, mitte tugineda nende põhjendamiseks üksnes lehe vanusele või välisele kujule.

Füüsiline seisund määrab hoolduse kiiruse

Vana paber muutub hapniku ja niiskuse toimel hapraks, raudgalliline tint võib värvi muuta ning peidetud niiskus võib põhjustada hallitust või putukate kahjustusi. Nii õrn kui ka tugevalt kahjustatud leht vajavad erinevat käsitlemist. Esmalt tuleb hinnata materjali, mõõte ja kahjustuste ulatust ning otsustada, kas leht vajab kohe konserveerimist või esmalt jäädavat pilti ja turvalisust.

Säilitusruum peab olema ühtlase temperatuuri ja suhtelise niiskusega, valguse eest kaitstud ning tuleohtlikust lahus. Kõverdunud või haprustunud lehti toestatakse tupsutite ja paberkartongiga ning paigutatakse happevabasse säilituskasti. Iga eseme juurde kuuluv kaart peab näitama eseme tüüpi, seisundit, päritolu, töötlemist ja asukohta.

Hoolduses on tähtis säilitada algne objekt. Plekke eemaldamine, katkiste kohtade liimimine või värvuse taastamine võib muuta lehe tehnilist seisundit ja kahjustada algset materjali. Konserveerimisel eelistatakse vähimaid sekkumisi, dokumenteeritakse iga töötlus ning eristatakse kindlalt algset materjali hilisematest lisadest.

Digikoopiad laiendavad käsikirjade kasutust

Kvaliteetne digiteerimine muudab käsikirja kättesaadavaks ja võrreldavaks ka inimesele, kes ei saa originaali füüsiliselt vaadata. Säilituskopi valmistamisel kasutatakse tavaliselt väga suure lahutusvõimega värvipilti, mitmekihilist faili ja säilitusvormingut. Originaali suurust ja värvust aitavad säilitada mõõtkala ning värvimärgid.

Trükiteksti automaatne äratundmine on käsikirja puhul vaid abivahend. Ajustatud käsihäälestus, parandused ja mitmekihiline tekst võivad automaatselt lugeda valesti, seega vajab oluline osa materjalist käsitsi transkribeerimist või kontrollitud redigeerimist. Transkriptsioon tuleb siduda algse lehekiljega, et lugeja näeks, millisele kohale tekstiparandus vastab.

Säilituskoopiaid tuleb kaitsta andmete kao eest. Kolmes eri asukohas säilitatavad koopiad, regulaarselt kontrollitavad summad ja tulekindlad varustused vähendavad ohtu, et üks seade või katastroof kahjustaks kogu digitaalse kogumi. Avaliku kasutuse jaoks valmistatakse eraldi, väiksema failimahu ja veebis mugavalt avatavad koopiad, arvestades autori-, võõrandaja- ja isikuandmete piiranguid.

Kataloogimine muudab käsikirja tõlgendatavaks

Otsingutark katalog on käsikirjade puhul tähtsam kui uhke hoiukapp. Iga eseme juurde kuuluvad ainete ühendi- ja eristamistunnus, autor, dateering, kirjapilt, seisund, päritolu, varasemad omanikud, seosed teoste ja isikutega ning tehtud töötlused. Ühese identifitseerimisnumbri abil saavad uurijad siduda kataloogikirje, pildid, transkriptsioonid ja teaduslikud kirjeldused üheks tervikuks.

Kataloog peab näitama ka eri tüüpi seoseid. Konseptkirje võib ühendada käsikirja selle ilmestusega, lavastusega, kirjapildi näitega või Ristikivi teiste dokumentidega. Nii ei jää käsikiri isoleeritud objektiks, vaid paikneb nähtavas kirjanduslikus, teaterlikus ja ajaloolises võrgustikus. Tõestatud ja oletatavaid seoseid tuleb siiski eristada. Kui koopia kvaliteet ei kinnita isiku, teose või sündmuse seotust, tuleb seda esitada hinnanguna.

Võrdlusõigused ja isikuandmete piirangud mõjutavad ka ligipääsu. Avalikult näidatav koopia ei anna automaatselt õigust avaldada kõiki isikuandmeid ega kasutada materjali uues kaubanduslikus väljaandes. Tingimused tuleb sõnastada ebaselgete piirmäärade asemel, et lugeja teaks, mida ta tohib teha ja millise lisateavituse saamiseks tuleb pöörduda kogu eestkõija poole.

Lavastatud tekst laiendab käsikirja tähendust

Ristikivi teaterlikku pärandit aitab avada teaterlavastuste ja dramatiseeringute juhend, mis seob kirjanduslikud algmaterjalid hilisemate lavastuste ja dramatiseeringutega. Selline ülevaade annab käsikirjale ajalise raami, sest näidendi käsikiri, selle tellija, etenduse kavatsus ja lavastatud versioon tähistavad erinevaid etappe.

Lavastusarhiivides leiduvad näidendi tekstikohandid, kujundistsetid, proovimärkused, tsensuuridokumendid ja lavastaja kirjad. Need materjalid võivad näidata, kuidas muutusid kõne ja lavastus ning millist tähendust etendus andis esitatud tekstile. Märkuste autorit ja ajastust hinnates tuleb eristada Ristikivi enda märkuseid lavatehnikute ja teiste osaliste märkustest, sest nende tähendus ning usaldusväärsus on erinevad.

Eesti Kirjanike Muuseumi, teatriarhiivide ja teaduslike töögruppide koostöö võimaldab ühendada eraldi säilitatud dokumendid ühiseks ajalooks. Kui käsikiri, raamatutäis ja lavastuse arhiiviosa viitavad samale etapile, muutub ajaloo rekonstrueerimine täpsemaks. Koos sellega tekib võimalus jälgida Ristikivi näidendi loomulikku liikumist tekstist etendusse ning hinnata, kuidas teater kujundas tema teost.

Kogukondlik osalus toetab käsikirjade uurimist

Kogukondliku arhiveerimise laiemat näidet pakub New Yorgi kogukonnaprojekt, kus kohaliku mälu ja inimeste osalus on samaväärselt olulised. Ristikivi puhul annab sama mõtteline raam võimaluse kaasata lugejaid, teadlasi ning teatrihuvilisi käsikirjade tuvastamisel ja päritolu kontrollimisel. Ühiste teadmiste kogumine võib paljastada lehe, mille varasem seisund või seos teose algmaterjaliga pole dokumenteeritud.

Karl Ristikivi Selts saab sellest arhiveerimisest teha ühise, kuid professionaalselt juhitud tegevuse. Loengud ja arutelud võivad näidata, kuidas käsikiri erineb lõplikust raamatust, ning kutsuda lugejaid teaduslikesse ülesannetesse. Seda ei tohi jätta füüsiliselt käsitsi käsitlevatele lehtedele: osalemisvormid, päritoluvihjed ja kirjelduste kontroll tehakse eeskätt digitaalsete koopiate põhjal.

Noorte kaasamine võib anda käsikirjadele uue tähenduskihti. Õpilased ja noored huvilised võivad aidata leida teose nimetusi, isikunimesid ja ajaloolisi viite, samuti koostada transkriptsioonide algversioone. Töö juhendamisel, autoriteetsete allikate kasutamisel ja saaduste kvaliteedikontrolliga säilib nõue, et kogukondlik panus toetab arhivaalset tõlgendust, mitte ei asenda seda.

Püsiv hooldus vajab järjepidevat ressurssi

Säilimiskava peaks määratlema riskid, esmatähtisuse järjekorra, vastutajad, hooldussageduse ning hädaolukorrad, näiteks vee lekke, tulekahju või seadmehäire. Esmalt tuleb kõik esemed viia ohutusse keskkonda, seejärel järjestada tööd kahjustatuse ja päritoluinfo puudumise järgi. Iga aasta tuleb vaadata, millised käsikirjad on kataloogitud, millised vajavad koopiat ning millised on õiguste poolest kõige haavatavamad.

Rahalised vahendid määravad sageli kogu protsessi kiiruse. Hoolduse, digiteerimise, kataloogimise ja eeskätt päritolutöö vahel tuleb vältida konkurentsi: lühiajaliselt nähtav foto võib olla vähem tähtis kui puuduvad identifitseerimisandmed. Toetus võib olla suunatud nii spetsialistide tööajale kui ka projektidele, kus arhivist, kirjanik ja tehnoloogiaülesanne toimivad koos.

Nii muutub käsikirjade säilimine elavaks teenuseks, mille väärtust näitab uurijatele avanevate materjalide hulk, lõplikult transkribeeritud lehtede osakaal ja lugejate täpsem juurdepääs Ristikivi loomingu ajaloolisele taustale. Iga säilitud ja loetav lehekild suurendab võimalust mõista kirjanduslikku otsingu kui ajaloolist, isiklikku ja lavastuslikku nähtust.