Ristikivi kirjad paljastavad romaanide varju

Ristikivi kirjade lugu romaaniväliselt algab ühes erinevuses: kirjad ei ole valmis ja lõpetatud maailmad, vaid hoiavad alles üksneskõike, mis tekkis enne lõppu. Sõna, mõtted pooleli, kaebus, küsimus, kuulutus ja vastus jäävad kõrvuti. Nii kujuneb kirjandusliku tegelase kõrval teine, vahetult elav Ristikivi, kelle mõtteliin võib jälgida teistsuguse raskusega kui loodud tegelased.

Need paberid on eriti väärtuslikud Ristikivi elu eripära tõttu. Tartu üliõpilane ja Eesti kirjanduse noor kirjanik sai sõja, põgenemise ning võõrlands elu järel teise kirjapildi. Lõuna-Aafrikas sai ta uue elupaiga, kuid kirjanduslik keel ja mõtteline kodumaa jäid Eestiga tihedalt seotuks. Kirjad ühendavad neid eri ajastuid.

Romane koondab kogunenud kogemuse näidisele, kirjad aga näitavad koondumise eel ja taga toimuvat protsessi. Need säilitavad ka vastuvõtja kaupa, hetke taibu, kõhklusi ja kõrvaltegevusi, mida lõplik tekst enam ei näita. Seetõttu ei ole kirjad teiste teoste väiksem koopia, vaid omaette tähtsusega aste Ristikivi loomingu lugemises.

Ajaline kaart kirjade sees

Kirjakogu avaneb juba enne teksti lugemist. Kaust, aadress, postmargid, paber ja värv näitavad, millal ning kust kiri liikuma hakkas. Vahel muudavad need vihjed märgatavaks ka kirjapildi, mida kirjeldustega ei saaks aimata. Nii moodustub teadmine kirjanduslikust elust kihist teadmine inimese tegelikust päevast.

Kirja käsikiri näitab ka töö käiku. Parandatud laused, lisatud täpsustused ja mahakriipsutatud sõnad paljastavad, kuidas mõte otsiti, kaaluti ja vormi võtta. Autograafne kiri võib jääda ebakohaseks ja kuiva, ent just seal võib näha vastutust iga lause eest, mida lõplikus romaanis peetakse loomulikuks.

Seejuures ei tohi kirja pidada puhtaks jaotamata tõestuseks. Kirjutaja kujundab oma vastuvõtjat, valib ilmingi ning jätab teadlikult osa varjatuks. Kiri on seega nii isiklik avaldus kui ka avalikum suhtlus. Selle kahesugune olemus muudabki kirjade lugemise pingeliseks ja mitmetähenduslikuks.

Elu murdepunktid vastavuste valguses

Ristikivi elu jooned paljanduvad kirjades väikeste detailide kaudu. Perevest, ilmade, teenete ja igapäevaste murede kõrval tekib üldpilt koduseest, millest avalik biograafia ei pruugi piisavalt rääkida. Tartu teadusliku noorusega seotud märkused annavad tunduvalt teravama pildi noorest kirjanikust kui pelk elulugu.

Kirjastuse ja toimetustega seotud kirjad näitavad teist kindlat amati: Ristikivi ei kirjelda teiste tööd kaugusest, vaid arutleb sõnastuse, kavatsuse ja vastuvõtu üle. Sealsed ettepanekud võivad olla kuivalt praktilised, kuid annavad aimu, millise vastutuse kirjanik võtab iga kirjastatud lause eest.

Teine murrang saabus sõja ja põgenemise ajal. Pärast 1944. aasta lahkumist Eestist kujunes tema elutee läbi Saksamaa ja Rootsi ning 1946. aastal Lõuna-Aafrikasse. Uues keskkonnas muutusid kirjad vahendiks, mis hoidis ühendust tuttavate, keele ja koduse maaga. Kirjade kaudu selgub, kuidas võõrland võib ühtaegu kaasa anda ja eraldada.

Kahepoolne kõne kirjas

Kirja eripära on selle kahepoolsus. I ja sina tähistavad inimest, kellest kirjutaja ei tea, millal ja kuidas ta loeb. Seetõttu kõiguvad kirjad otse ja isikliku vahel. Mõni mõte on mõeldud vaid ühele lugejale, teine kuulub avalikku kirjandusliku vestluse ringi.

Praktilistes kirjades muutub Ristikivi toon täpseks ja napiks: jutt on kohtumisest, raamatust, paberitööst või vastusest. Tihedamalt isiklikes kirjades lisandub aga mõtete vahetus, kaebus ja eneseanalüüs. Kõik need kihid on ühtlasi kirjapildi tundliku kohta nähitavad, millal ta valis ülesande ja millal jättis selle omapäi.

Haruldane pole, et sama teema kordub eri kirjades: algul vastusena, hiljem pikema arutlusena, lõpuks romaani aatomina. Kirja vastuvõtja osaleb samuti teksti tekkes, sest kirjanik peab oma mõtet vastavalt kuulajale ümber seisma. Nii muutub kirjade lugemine dialoogiks, mille teine pool jääb osalt nähtamatuks.

Kirjanduslikud mõtted enne romaani

Kirjadest selgub, et Ristikivi looming ei sündinud üksnes kujutamisvihjetest, vaid laialdasest lugemisest ja vaieldavatest küsimustest. Mõtted kooruvad, pöörduvad, vastu võetakse ja lõpuks leiavad oma kuju. Kirjade kaudu saab näha ka seda, mida kirjandusajaloo käsitlused jätavad tavaliselt välja: kirjaniku sõnastamise töö.

Tema romaanides kordub küsimus, kuidas üksikkordlane seisub talle vastavas kogukonna ees. Härg, Tuhm tiiger, Villu võitlused ja Surmade suur kool näitavad erinevaid vastuseid, kuid kirjades kujuneb ühine arutlus vastutusest, südamest, saatusest ja võimust. Kirjanduslik teema ei ole seega ettevalmistatud kujul, vaid kujutamise käigus pidevalt täpsustuv.

Ka vastuvõtuahel on kirjades loetav. Vastused lugedele, arutlused kirjastajatega ja märkused tõlkijatega näitavad, millist hinnangut Ristikivi oma tööle andis ning kuidas ta tõlgendas vastupidist mõju. Seal, kus romaan sulgeb loo ja jätab vaid lõpplahenduse, säilitab kiri ka põhjenduse, vastuväite ja uue küsimuse.

Keel, kõrvalekalle ja võõr maailm

Lõuna-Aafrika muutis Ristikivi kirjapildi keerukamaks. Euroopa keeled liitusid afrikaansete keelte ja uue elukeskkonna kogemusega. Kirjades võib jälgida, kuidas mõte otsitakse mõneski keeles, kuidas tõlgendatakse kohalikku nalja ja kuidas võõr mõiste viiakse oma sõnavara sisse. Mitmekelsus ei ole siin esmalt teater, vaid igapäevane töövahend.

Keel võib kirjas muutuda ka vastavalt saajale. Tõnisele sõbrale võidakse kirjutada ühes keeles, võõrale kolleegile teises, emakeelses aga hoopis teistsuguse hoogsusega. Sellised nihked pole pelgalt stiili küsimus. Need näitavad, kuidas Ristikivi valis sõnastuse, mis peab ületama kultuuridevahelise kauguse, ja kuidas ta oma iseloomuliku kõne selle eest kaitsis.

Kirjade laiem kultuuriruum viitab ka Euroopa kirjanduse pikaajalise vastastikuse mõju. Hispaanilise kuldajastu kohta pakub kuldajastu kirjanduse ülevaade tervikliku vaatluse selle ajastu peateostest. Võrdlus aitab näha, kuidas eri keeledes ja ajastutes kasutatakse samasuguseid võtteid: vaatepunkti vahetust, eneseteadvust, kahehäälsust ja lugemise raskust.

Kuidas kiri jõuab tänasesse

Kirjade päris tänapäevani eeldab säilimist, järjestamist ja konteksti. Käsikirjutiste digitiseerimine muudab esitatud ja märgistatud eksemplarid kättesaadavamaks, kuid teksti kõrval on vaja kirjeldada ka valikut ja ajaloolist tausta. Ristikivi elu mitmekesi tõttu on sellise metainfo väärtuslik: üksnes kiri ei selgita, millise ühendi või kriitilise hetke juures see sündinud.

Teine küsimus on eraelulise piiri kohta. Kirjad on algselt kirjutatud kindlale inimesele ning nende avaldamine võib muuta algse suhte uueks, avalikuks suhteks. Uurija peab seetõttu eristama isiklikku infot ja ajalooliselt olulist materjali, austades kirjutaja taht ning kaasaegsest tundlikkusest lähtudes. Lõppastmestus ei tohi kahjustada kirjade tähendust.

Karl Ristikivi Seltsi loengud, arutelud ja uurimistöö aitavad kirju taas oma ajaloo sisse paigutada. Kirjade kõrval on vaja teada teoseid, mida Ristikivi luges, inimesi, kellega ta võistles, ning ühistuslikku tausta, millest romaanid ammuivad materjali. Nii muutub kiri sillaks üksiku autori ja laiemalt eesti kirjanduse vahel. Kirjade tõttu ei jää Ristikivi üksnes valitud teoste autoriks, vaid saab uuesti nähtavaks kirjapandjana, kes otsis kujutamise kaudu pidevat ühendust teistega.