Ristikivi kriitiliste arvustuste ajalugu ja tähendust

Karl Ristikivi teosed sattusid kirjanduse piirile 1950. aastate keskel, kui Eesti kirjanduslik elu määrati rangelt valitud esteetiliste ja ideoloogiliste kriteeriumide järgi. Tema romaanides segunes kargalt vaadeldud külaeluga grotesk, folkloor, usumäng ja inimese üksikuse motiiv. Seetõttu ei sobinud nende vastuvõtt ühe lihtsa hinnanguga: arvustajad nägid Ristikivi korraga tugeva realistina, omapärase keele kandidaadina ja raskesti mõistetava pessimistina.

Arvustuste lugemine vajab ajaloolist tähelepanu: sama romaani võisid ühed leida liiga mureliku, teised aga täiesti elujõulise ja humoorikana. Seetõttu on oluline eristada teose esteetilisi vaatlusi ajastu kanoonist ning arvustaja isiklikku maitse. Ristikivi enda kriitilised esseed näitavad samuti, et ta eelistas täpset vaatlust ja keele sisemist pinget üldiste arvustuslike etiketide ees.

Esimene vastuvõtt ja ajastu piirid

«Tükkauu» 1953. aastal ilmumine tõi Ristikivi küllalt kiiresti laiema arvustusliku tähelepanu. Varased reaktsioonid kiidid eelkõige romaani täpset vaatlust, dialoogi loomulikkust ja külaelulist tausta. Paljud arvustajad otsisid selles ajastu ootuspärast «tegelikkust»: iseloomulikke inimesi, nende omavahelisi vastuolusid ja põhjusi, mille tõttu vanamõõlema elu enam ei suutnud end korrastada.

Sellised hinnangud võimendasid teost tundlikuks sotsialistliku realismi näiteks, ent jätid vähem tähelepanu narratiivi enesevalgele, keelevalikutele ja groteski täpsele ehitusele. Kui romaani keel kirjeldati lihtsalt «vaimuka» või «omamise» kirjandusena, jäi märkamatuks, kuidas Ristikivi teadlikult nihutab tähelepanu tavalisest. Mõnes arvustuses sai rangelt objektiivseks peetud teksti kategooria «subjektivne» ning ettevaatliku tõlgenduse objektiks.

Arvustajate ring ei olnud siiski ühtlane. Mõned nähtust tõid kunstliku kujutamise ja intellektuaalse mängu, teised küsisid, kas lugu jätab lugeja ilma kindla maailmapildita. Need erinevad reaktsioonid on olulised, sest need näitavad, et arvustus ei andnud üksnes hinnangut, vaid kujundas ka seda, milliseks Ristikivi teosed lugejale kujunesid.

Romaanide kriitiline vaatlemine

«Kolm mõistust» (1954) näitas, et Ristikivi ei käsitlenud romaani ühtse realismi kandidaadina. Selle lugude kompositioon, muutlik vaatepunkt ja muinasjutulised motiivid põhjustasid arvustustes rohkem kõhklusi kui «Tükkauu». «Härg» (1956) ja «Seitsmas peatu» (1956) suurendasid samal ajal teose psühholoogilist ulatust. Neid romaane võrreldi omavahel ning vaadeldi suhtes ajaloolise ja tänapäevase kirjandusega.

«Härg» keskmes avaldunud süütunud, kodune ja vastutuseta jäänud inimese kujutamine võimaldas arvustajatel rääkida südametunnistusest ja võimetusest valida. «Seitsmas peatu» taotlus loovust, ebakindlust ja ühiskondlikku kõrvalejäämist. Paljud ajastu arvustused otsisid siiski «positiivset» tulemust ning eeldasid, et loodud tegelane peab elu korrastama. Nii jäid mõned teose tähenduslikud vaatlused üldistatud optimismi või pessimismi alla.

«Küsimust küsib surm» (1956) ja «Õitsev meri» (1960) panid rõhu kirjelduse, mitte ühese tegevusskeemi. Sõnad, mälestus ja vaikivad vahepealsed sundisid lugejat otsima täpsemat vastust. Eluea lõpul ilmunud värsid näitasid veel üht tahku: proosaga võrreldes oli nende vastuvõtt tagasihoidlikum ning vähem ühtse kriitilise arvestuse all. Nii on kaasaegne arvustuslik ajalugu osaliselt vähem nähtav.

Kriitiline muutus 1960. aastatel

Külmajaagmise lõpp ja 1956. aasta poliitiline arutelu avasid Eesti kirjanduses rohkem ruumi. Ristikivi teoste puhul muutus keskmiseks küsimuseks see, kas pessimism ja absurd on üksnes üksikrõhuvate ühiskondlike tingimuste väljendus või puudutavad ka inimese seisundit üldiselt. Arvustajad hakkasid rohkem vaatlema teoseid psühholoogilise ja eksistentsiaalse draama kujul, mitte pelgalt ajastu tüüpilise tegelase loomingu raamatuna.

Uuenduse ulatus oli siiski ebaühtlane. Jaan Krossi ja teiste kaasaegsete esseistide kirjeldustes tõusid esile Ristikivi keeleline teravus, intellektuaalne ausus ja võime näidata inimese vastuolulisust ilma ühtse lahenduseta. Loomingus ja ajalehtedes ilmunud arvustustes püsisid siiski väljakujunenud väljendid. «Pessimism», «väsimus» ja «individualism» võimaldasid eristada teoseid, kuid ei andnud kõigile arvandmetele uut tõlgendust.

Arvustuste muutus ei tähendanud, et kõik varasemad hinnangud muutusid ühtäheks. Mõni arvustaja võttis vastu uue kirjandusliku mõõdupuu, teine püsis traditsioonilises realismikäsitluses. Ristikivi kriitilise pärandi terviklik pilt tekib seetõttu eri aegade arvustuste vastuolust: teoseid tuleb näha muutunud ootuste ja tõlgenduste kihistusena.

Arhiveeritud arvustused ja uus lugemine

Arvustused on talletatud ajalehtedesse, sealhulgas Sirppi, ning ajakirjadesse, näiteks Loomingusse. Osa tekstidest on arvustuse algupäeva lehtedel, teised ajakirja kujul või hiljem antud kogumikus. Nende versioonide võrdlemine aitab näha, millised mõisted korduvad ja millised kaovad. Ühtlasi selgub, kui palju arvustus püüdis pelgalt resolutsiooni kinnitada ja kui vähe jäi romaani keelelist ning kompositsioonilist ehitust analüüsiks.

Tänapäevane uurija vaatleb arvustust teksti, kirjastuse ja lugeja kohtumise dokumendina. Ta küsib, milliseid tõlgendusraame arvustaja kasutas ning mida vahepealne ühiskondlik keel talle lubas. Ristikivi uurimisel aitab selline lähenemine eristada teoses esinevaid vastuolusid ajastu kriitikute kohanemistest. Nii saab folkloori, groteski ja mälukujutiste uurimise seostada ka arvustusliku vastuvõtuga.

Arvustuste ajaloo uurimise ja seltsi tegevuses osalemise kohta leiab lugeja infot seltsi kontaktlehelt. Karl Ristikivi Seltsi tegevuses saab kriitiline pärand olla lõimendatud loengute, arutelude ja uurimistööga.

Arvustus tänapäevase lugeja prillides

Varase arvustuse lugemisel tasub küsida, millised ajastu normeid arvustaja võttis iseenesest ja millised tulenesid kanoonist. Nii väheneb oht koguda ajastu kõnast tänapäevane üldistus ning nähtavaks saavad kahtlemine, vaikus ja valikud, mis tänapäevane kanoon sageli tasandab. Samal ajal tuleb arvestada, et arvustaja võis näha tekstis puudujääki, mida hilisem lugemine pole kinnitanud. Kriitiline ajalugu lubab nõuda mõlemalt poolelt täpsust.

Kirjandusliku kriitika usaldusväärsus sõltub tõlgenduse alusest: näiteks astrologia aluspõhimõtted võivad anda kultuurilise või mängulise raami, kuid ei ole teksti ajaloolise tõlgendamise tõend. Sellised võrdlused võivad rikata kujutluse, kui need on esitatud ausalt ega asenda teksti-, autori- või vastuvõtuhistoria analüüsi. Usaldusväärsem kriitiline väide jääb argumenteeritav ning kontrollitav.

Arvustuslik pärand näitab, et Ristikivi vastuvõtt ei liikunud ühest üheselt mõistetavast hinnangust teise. Tema romaanid kutsusid esile erinevaid lugemisviise, novellid ja värsid laiendasid tema kunstilist kuuma ning arvustajad püüdsid seda vastu võtta oma aja kategooriatega. Tänapäevane lugeja saab Ristikivi kriitilist pärandit käsitleda dünaamilise dokumendina: see tõendab teose vastuvõtu muutumist, kirjandusliku arutluse iseloomu ning võimet tõlgendada romaani ka teistsuguse, täpsema pilguga.