Ristikivi ja mängud: mängulisus loomingus

Karl Ristikivi loomingut vaadates võib mängulisus esmapilgul jääda tõsiste teemade varju. Tema romaanides ja novellides leidub paguluse, ajaloo, üksinduse, süü ning inimese sisemise võõrandumise kihistusi. Ometi ei avaldu mäng temas kergemeelsuse või pelga naljana. Mäng on pigem viis maailma korrastada, tegelikkust nihestada ja näidata, et iga nähtava sündmuse taga võib peituda teine tähendus.

Ristikivi kasutab mängu kui kirjanduslikku võtet, mõttekuju ja suhtlusvormi. Ta mängib ajaga, žanridega, rollidega ja lugeja ootustega. Tema tekstides võivad tegelased liikuda nagu malelaual, jutustaja vahetada maski ning ajalooline sündmus muutuda peegliks, milles paistab tänapäev. Selline mängulisus kutsub lugema aeglaselt ja tähelepanelikult, sest tähendus ei ole alati seal, kus seda esimesena otsime.

Mäng kui maailma korrastamise viis

Mäng eeldab reegleid, isegi siis, kui need ei ole kohe nähtavad. Ristikivi loomingus on sageli tajutav varjatud kord: korduvad kujundid, vastandused, sümmeetriad ja läbimõeldud kompositsioon. Tegelased võivad sattuda olukordadesse, kus nende valikud näivad juhuslikud, kuid jutustuse suurem ülesehitus annab neile kindla koha. Nii tekib mulje, et inimese elu on ühtaegu vaba ja ette määratud.

Selline mänguline ülesehitus ei muuda tegelasi nukkudeks. Vastupidi, reeglite olemasolu toob nende hapruse paremini esile. Inimene püüab mõtestada oma elu, kuid ei valitse kunagi täielikult mänguvälja, millel ta tegutseb. Ristikivi jaoks võibki kirjandus olla katse seda mänguvälja hetkeks nähtavaks teha.

Ajalugu kui suur mängulaud

Ajalooline ainestik annab Ristikivile võimaluse vaadelda inimest erinevates rollides ja ajastutes. Ajalugu ei ole tema loomingus üksnes taust või sündmuste jada, vaid keerukas mäng, kus võim, usk, au, juhus ja mälu mõjutavad üksteist. Mineviku kaudu saab ta uurida küsimusi, mis kuuluvad ka tänapäeva: kes kirjutab sündmuste tähenduse, millal muutub kangelane süüdlaseks ja kuidas sünnib legend?

Ajaloolise romaani laadis peitub ka nihestus. Lugeja tunneb ära ajastu tunnused, kuid samal ajal muutub tuttav pilt ebakindlaks. Ristikivi ei paku minevikku lihtsa õppetunnina, vaid laseb sellel kõnelda mitme häälega. Nii sarnaneb ajalooline jutustus mänguga, kus iga uus vaatenurk muudab kogu mängulaua asetust.

Maskid, rollid ja identiteet

Ristikivi tegelased ei ole alati need, kellena nad end esitlevad. Nende identiteet võib olla seotud nime, ameti, päritolu, usu või jutustusega, mida nad iseenda kohta loovad. Mask ei tähenda tingimata teadlikku pettust. Mõnikord on see kaitse, mille inimene võtab kasutusele, sest otse iseendaks olemine oleks liiga valus või ohtlik.

Mängulisus avaldub siin rollivahetuses. Tegelane võib olla korraga vaatleja ja osaline, süüdlane ja kannataja, ajalooline isik ja tänapäevase inimese peegel. Sellised piiride hägustumised panevad lugeja küsima, kas kindel identiteet on üldse võimalik. Ristikivi loomingus jääb inimene sageli rännakule, kus iga uus roll avab temas midagi, kuid ei anna lõplikku vastust.

Žanride vaheline mäng

Ristikivi tekstides kohtuvad ajalooline romaan, filosoofiline mõtisklus, seikluslik jutustus, sümbolistlik pilt ja psühholoogiline vaatlus. Need kihid ei püsi alati eraldi. Seiklus võib viia metafüüsilise küsimuseni, argine vestlus muutuda maailmavaateliseks vaidluseks ning ajalooline detail hakata kandma isikliku saatuse tähendust.

Žanride segunemine muudab lugemiskogemuse liikuvaks. Lugeja ei saa toetuda ainult ühele ootusele, sest tekst võib samal ajal pakkuda sündmustikku ja selle kommenteerimist. Selles peitub Ristikivi kirjandusliku mängu üks võlusid: ta austab žanri reegleid, kuid nihutab neid piisavalt, et tuttav vorm muutuks mõtiskluseks kirjanduse enda võimaluste üle.

Luule, kordus ja kujundite mäng

Ristikivi luules mõjub mängulisus sageli vaiksemalt kui proosas. See avaldub rütmis, kordustes, vastandustes ja kujundite omavahelises liikumises. Sõnad võivad naasta uues tähenduses, nagu mängija, kes jõuab samale ruudule teise kogemusega. Kordus ei tähenda seal pelgalt sama ütlemist, vaid tähenduse aeglast nihkumist.

Olulised on ka piirialad: kodu ja võõrsus, mäletamine ja unustamine, kohalolu ja puudumine. Need vastandused loovad pingevälja, milles luuletuse mõte ei sulgu üheks seletuseks. Mänguline struktuur jätab ruumi lugeja kogemusele. Iga lugemine võib tuua esile uue mustri, mida esimesel korral ei märganud.

Lugeja kui mängupartner

Ristikivi ei kirjuta lugejale, kes soovib tekstist kiiresti üheselt mõistetavat sõnumit kätte saada. Tema teosed eeldavad osalemist: detailide märkamist, seoste loomist ja ebakindluse talumist. Lugeja peab otsustama, millist jutustaja häält usaldada, milline sündmus on keskne ja kas nähtav lahendus on tegelikult lõplik.

Selles mõttes on lugemine Ristikivi puhul partnerlus. Autor seab lavale kujundid, tegelased ja võimalike tähenduste reeglid, kuid lugeja viib mängu lõpule oma tähelepanu ja kujutlusvõimega. Kirjaniku kultuuripärandit hoiabki elavana võimalus neid tekste uuesti avastada, arutada ja eri ajastute pilguga tõlgendada. Selleks loob võimalusi ka Karl Ristikivi Seltsi tegevus, mis ühendab lugejaid, uurijaid ja kirjandushuvilisi.

Mängulisus ei vähenda Ristikivi loomingu tõsidust, vaid annab sellele sügavuse. Mängu kaudu saab ta näidata, kui ebakindlad on rollid, kui muutlik on ajalugu ja kui keeruline on inimesel iseendani jõuda. Tema raamatud ei paku valmis mängujuhendit, vaid kutsuvad märkama mänguvälja, selle nähtavaid ja varjatud reegleid ning võimalust, et iga uus lugeja muudab kogu seisu.