Ristikivi ja naistegelane: naiskujud loomingus

Ristikivi romaanides kuuluvad naised sageli inimeste tahiste kuhju: nad on emad, vennad, abikaasad, naabrid ja armastatud, kuid nende elu jääb meeste sõnastatud mineviku varju. Naise figuur avab siiski üsama palju vastuoluid kui mehegi kuju. Ristikivi laseb koduse töö, abielu, ihalduse ja ühiskondliku huvi kokku kohtuda just naistel, kelle vastu mehe tähelepanek on suunatud.

Naiskujude lugemisel tasub vaadelda nii seda, mida nad tegevad, kui ka seda, kuidas meest tegelased neid tõlgendavad. Ristikivi naistegelane võib olla kõrvalteeline, ent loo kannukeha või omapoolne tegutsija. Tema mõju avaldub sageli väikeste valikute, täpselt väljendatud replikute ja teistele märkamatuks jääva töö kaudu.

Kuidas lugeda naistegelast

Ristikivi kujutises naised paiknevad sageli piiril, kus laskuvad eraeluh ning avalik elu. Perekonnas oodatakse neilt emaduskaupa, koduse harmoonia hoidmist ja teiste suhete suunamist. Ühiskonnas võivad sama naine või naised näidata teistsugust määratlust: majapidamise, töö, sugulussuhete või naaberliku käitumise kaudu saab ta mõjutada seda, mida mehe tegelased peavad omaenda eluks.

Selline käsitlus vajab ettevaatust. Naise kõrvaliseks jäämine ei tähenda üksnes passiivsust. Tihti valib ta info, varjab seda, hoiab suhet või loob teistele tegelastele vajalikku rühma. Ristikivi tekstis võib naistegelane näida kõige fikseerituma iseloomu, sest tema mõju levib märksa kaugemale kui tema otsesed tegevused.

Kodu ja ühiskond naise ümber

Kodu ei ole Ristikivi loomingus pelgalt rahulik taust. See on piiritletud ruum, milles kujunevad vastastikused kohustused. Naine täidab majapidamist, jälgib toiduainekulu, laste kasvatamist ja pereliikmete emotsionaalset seisundit. Need ülesanded võivad muuta ta hoolivaeks perekonnaliikmeks, kuid narratiiv võib sama tegevuse esitada pelgalt „tavapärase naiste majus” osana.

Perenaislik tegelane oskab sageli eristada näilist rahulikkust tegelikust pingest. Tema täpsus, ettevaatlikkus ja võime lugeda inimeste omavahelisi suhteid muudavad ta kodu väikeseks võimukeskkonnaks. Ristikivi romaanides avaldub vastuolu väga hästi siis, kui mehe tegelane räägib vabadusest, kuid elab tegelikult naiste ja laste eest hoolimise eest vastutavas olukorras.

Naabritena ja sugulastena naasivad naised ühiskonna kihistumisega. Nad kannavad edate kuulujuttu, osalevad vastastikku abistavas majanduses ning mõjutavad seda, kes kuulub perekonda ja kes jääb selle servale. Nende tegevus näitab, et Ristikivi kujutatud ühiskond püsib koos mitte ainult seaduste, vaid ka naiste märkamatute otsuste tõttu.

Armastusest sündinud vastutus

Intriimsed suhted seovad Ristikivi loomingu sõnastiku perekonna jaoks. Tartu-nädal, Seitsmes teine ning Kaheksa kuu foonil on naine sageli see, kelle juures mees mõistab oma eelmist elu, praegust kõikumist ja tulevikuvõimalusi. Armastu võib kõrvale jääda, kuid abikaasa, ema või elu jooksul valitud partner mõjutab seda, kas mees kujuneb vastutavaks ja sõltumatuks.

Ristikivi ei jäta naise valikut lihtsalt mehe haiguse või iseloomu peegelduseks. Kui naine lahkub, jääb, vastab või vaidkab, tekib küsimus tema võimete kohta. Majanduslik sõltuvus, lasud, maine ja soov säilitada oma elu piiravad valikuid, kuid ei anna täielikku vastust naise vastutusele. Ta kannab tagajärgi, mis on tekkinud mitme inimese, ühiskonna ja mineviku koostöös.

Huvitav on ka naise võimalus muuta mehe enesestruktuuri. Mõnikord sunnib naine mehe näitlema teistsugust meesust; mõnikord avastab mees naise kõvaduse või paindlikkuse alles pärast suhte lõppu. Nii saab naisest mitte üksnes abisaalise, vaid ka lugemise eest vastutav vastandpunkt.

Hääl, vaikimine ja vastutasu

Ristikivi dialog on terav ning naiste repliigid kuuluvad selle kõige tihedama osa hulka. Nad võivad lõpetata mehe pika selgituse täpselt ühe kõrvaloolega, paljastada ebakõla või muuta kõrvalise küsimuse enese vastuseks. Naise kõne ei pruugi alati olla meeldis või lepitsev. Ta võib keelata, kutsuda esile ebamugavuse ning nõuda, et mees võtaks oma väited vastu.

Vaikimine Ristikivi tekstis on mitmetähenduslik. Mõnikord on see mahutatud vaikimine, mõnikord hirmu või vastupidavuse märk. Kui naise teadaolevat tahetakse näidata teiste kaudu, muutub ta tõelise tegejalt nähtavaks objektiks. Nüanssitu analüüs aitab siin eristada välistatud naise tagasisõltumatust näilisest võimust.

Oluline pole üksnes see, kes kõneleb. Naistel on sageli täpsem teave koduse majanduse, inimeste tervise ja perekondliku tausta kohta. See teave mõjutab mehe valikuid, kuid jääb romaani selgituses teiseks. Naise kuju puhul võib seega olla ükskõik, kas ta väga palju räägib või jääb vaikseks; määrav on tema võime anda mehe loole piiritlust ja sügavust.

Vabadus piiratud rollides

Ristikivi naistegelased näivad vabadamad siis, kui mehe tegelane on sunnitud tunnustama oma vastutust. Mõnel juhul viib naise lahkumine konfliktisse teiste perekonnaliikmete või ühiskonnaga. Mõnel juhul sunnib mehe vastupidavus naise kujunema iseseisvaks, isegi kui tema sõnastatud vabadus on vaid uus vastupidavuse vorm.

Tekib ebamõistlik pinge kahe küsimuse vahel. Kui palju naine tegelikult valib? Kui suur osa tema käitumisest tuleneb keskkonnast, mis valikud ette määrab? Ristikivi tekst ei anna nendele küsimustele ühtset vastust. Naistegelane võib korraga olla tahtlikult või sunnitult võimeline, abitu ja kriitiline. Selline vastuolulisus raskendab tema taandamist lihtsaks sümbooliks.

Kirjeldatud tendents vajab siiski kirjeldamist ka autori vaate aspektist. Meestekujude võrdlemine, naise välimuse rõhutamine ja tema võimete sidumine kodu või ihaldusega võivad kinnitada ajastu kõneluskeemi. Ristikivi kriitiline suhe võib sellest kõnelusest kaugeneda, ent seda suhet ei saa võtta automaatselt kaasaegse võrdse osaluse mõõdupuuks. Oluline on näha nii teadvat irooniat kui ka kirjastusviisi endast.

Viljakas pärand põlvkondade vahel

Ristikivi naistegelased pakuvad tänapäevasele lugejale erinevaid kokkuleppeid. Ühe lugemise korral kinnitavad nad naise kujutamise kitsust, teine juhib tähelepanu koduse töö kõrvaldamisele ja kolmas võimaldab näha irooniat ajastu üldises soolisusest. Selline mitmekihilisus muudab loomingu elavaks, sest iga põlvkond leidab tekstis uue vastuolu.

Karl Ristikivi Seltsi seltsi tegutsemine ühendab elu-, teoste ja pärandi uurimise. Loengud, arutelud ning teaduslik täpsustamine aitavad eristada Ristikivi tegelikku kõnepruuki ajaliku tõlgenduse lihtsustustest. Ühtlasi annavad need võimaluse vaadelda naistelu teiste kirjanike, lugejate ja ajaloolaste kõrval.

Erinevate loomekontekstide mõju saab kõrvutada järgmiselt:

Loomingu kontekst	Naise peamine ülesanne tekstis	Võimalik võimukestus	Oluline vastuväde
Perekond ja kodu	hoida suhteid, töötada ja kasvatada	mõjutada perekonna toimimist kaudselt	naine võib jääda majapidamise objektiks
Armastus ja lahknevus	olla partner, ema või uue alguse kandidaat	valida jäämise, lahkumise või vastupanu vahel	vastutus ei tähenda alati vaba valikut
Töö ja ühiskond	täita sageli nägemata rolli	kasutada oskusi, teavet ja suhete mõju	vaikiv tegevus jääb kergesti märkamatuks
Mälu ja pärand	kanda edasi kogemust ja pereliikmeid	nimetada, tõlgendada ja vastu seista	meelitavus võib taandada naise funktsiooniks

Lugemine, uurimine ja kohtumine

Ristikivi teoste uurimine näitab, et naistegelane pole eraldi kõrvalteemne, vaid üks lugemissuuna keskseid küsimusi. Romaanide erinevad ajastud ja meelestoonid annavad naistele erinevaid tegevusvõimalusi, kuid nende tegelik mõju ulatub enamasti meeste kogemusest kaugemale. Seetõttu muutub naise kuju Ristikivi üldise maailmakujutise oluliseks katseks.

Praktilise kohtumise loo teosega saab luua raamatute varumine, kuid lugemise tähtsus ei piirdu valitud väljaandega. Iga uus kordumine võib tuua esile teise detaili: ema vaikiva mälestuse, kodutöö koorma, terava vastuse või hetke, mil naise näiliselt vähene võim muudab kogu olukorra. Nii avaneb Ristikivi loomingu naiskuju lõputult avatud, vaidlustav ja inimlikult täpne.