Karl Ristikivi ja prantsuse kirjanduse mõttemaailm

Karl Ristikivi loomingut iseloomustab haruldane vaimne avarus, mille juured ulatuvad kaugele üle eesti keele piiride. Tema proosa ja luuletuste taga peitub lai Euroopa kultuuritaust, kus prantsuse vaimul on eriline koht. Üliõpilasest pagulaseks saanud kirjanik tutvus prantsuse kirjanduse, filosoofia ja mõtteviisiga juba noorusaastatel ning kandis seda kogemust läbi kogu oma loomingu.

Ristikivi põlvkond pidi oma vaimuvalguse ammutama sageli kodukeele piiridest kaugemalt. Eesti keel jäi talle loomingu keeleks, kuid mõtlemise horisondid olid rahvusvahelised. Prantsuse kirjandus pakkus talle tuge, mis aitas mõtestada oma aega, mälu ja inimese saatust. Selles ristumispunktis sünnibki prantsuse mõttemaailm tema loomingu sügavamates kihtides.

Järgnevatel lehekülgedel viime lugeja retkele läbi Ristikivi ja Prantsuse vaimu vahelise suhte. Kõneleme tema keelelisest ettevalmistusest, moraalikirjanduse mõjust, eksistentsiaalsest mõttest, katoliiklikust intellektuaalsest pärandist ning tema rollist kirjandussillana. Eesmärk on näidata, kuidas prantsuse kirjandus ja filosoofia kujundasid ühe eesti proosairi loomingulist visiooni.

Prantsuse keel esimesest kokkupuutest peale

Ristikivi kuulus 1930. aastate eesti haritlaste põlvkonda, kelle jaoks Euroopa keeled olid akadeemilise hariduse loomulik osa. Tartu Ülikoolis õppis ta romaani filoloogiat, mis hõlmas prantsuse keele, kirjanduse ja kultuuriloo põhjalikku tundmist. Üliõpilasena luges ta prantsuse klassikuid algupäraselt, tutvudes sel moel keelega, mis oli tolleaegses Euroopas diplomaatilise ja vaimulise eliidi ühine keel.

Noore autori jaoks sai prantsuse keelest mõttekaaslane. Selles keeles olid oma tähendamissõnade kõlale seadnud paljud mõtlejad, keda ta hiljem oma teostes viitab või kõnetab. Ristikivi jaoks ei olnud prantsuse keel pelgalt suhtlusvahend, vaid vaimse maastiku osa, mille kaudu avanes ligipääs Euroopa mõtteloo erinevatele kihtidele.

Tema keeleline ettevalmistus andis talle hiljem paguluses kindla aluse. Rootsis, eesti kogukonnast kaugel, oli prantsuse keel üks sillatest, mis hoidis teda ühenduses mandri vaimueluga. Seetõttu võis ta jätkata Prantsuse kirjanduse jälgimist ka aastakümneid pärast ülikooli lõppu.

Moraalitarid ja inimese loomuse küsimus

Prantsuse kirjanduse üks olulisemaid harusid on nn moraalikirjanduse ehk moralistide pärand. La Rochefoucauld, La Bruyère, Montaigne ja Pascal kõnelesid inimloomuse keerukusest, enesepettusest ja vooruse piiridest. Ristikivi võttis oma romaanides ja esseedes korduvalt üles küsimusi, mille allikaks oli just see traditsioon.

Ristikivi teosed "Inimese südame saladus" ja "Kõik süüdlased" sisaldavad stseene, kus tegelased peegeldavad oma tegude varjatud motiive peaaegu samas võtmes, nagu La Rochefoucauld' maksimumid kirjeldavad inimese enesepettust. Ristikivi jaoks polnud selline psühholoogiline teravus pelgalt kirjanduslik võte, vaid viis näidata inimese siseelu keerdkäike ausal ja lakoonilisel moel.

Moralistide keel – tihe, tsitaatrikas ja taotlusega tabada ühe lausega inimese olemust – kõlab läbi ka Ristikivi lühiproosa ja päevikulaadsete mõtiskluste. Tema lause ehitus, kus iga sõna kaalub ja iga mõte avaneb aeglaselt, peegeldab Prantsuse kirjanduse klassikalist vormitunnetust, kus vorm on mõtte teenistuses.

Eksistentsiaalfilosoofia ja vabaduse koorem

Kui Ristikivi saabus 1944. aastal Rootsi, oli Prantsusmaal juba kümme aastat kestnud intellektuaalne segadus, mille kese oli eksistentsialism. Sartre'i ja Camus' ideed vabaduse, vastutuse ja absurdi kohta jõudsid kiiresti ka Põhjamaade põgenike kogukondadesse. Ristikivi, kes jälgis tähelepanelikult Euroopa vaimu arengut, võttis omaks eksistentsiaalse mõtteviisi, andes sellele isikupärase ja kristlikuma varjundi.

Tema romaanides "Põlenud maa" ja "Imejärg" seisavad tegelased silmitsi valikutega, kus lihtsat lahendust ei ole. See kõlab Camus' absurdijumaliku kajana. Samas ei lange Ristikivi kunagi lootusetuse kuristikku, sest tema jaoks avaneb iga eksistentsiaalne piir kõrgema tähenduse küsimusena. Nii saab temast sillaisik, kes vahendab Prantsuse maailmas sündinud mõtteid eesti lugejale, andes neile uue hingamise.

See loominguline dialoog Prantsuse eksistentsialismiga jätkus läbi kogu tema Rootsi-aasta. Ristikivi ei jäljendanud prantsuse autorite ideid, vaid lahendas neid omamoodi – läbi eesti keele, kristliku mõtte ja omaenda kogemuse paguluses. Tulemuseks on sünteesi, mis on ainuomane eesti kirjandusele.

Prantsuse katoliiklik vaim ja usulised otsingud

Ristikivi pöördus 1960. aastatel katoliku usku, mille juured ulatuvad Prantsuse intellektuaalsesse traditsiooni. Prantsuse katoliiklikud kirjanikud – Bernanos, Mauriac, Maritain – olid tema jaoks olulised eeskujud, kes näitasid, et sügav usk ei ole vastuolus terava mõtte ega kaasaegse kunstiga.

See vaimne valik kajastub ka tema hilisemas loomingus. Romaanides "Kaheksas maailma nurga taga" ja "Hinged loendamine" leidub stseene, kus vaimulikud ja mõtlejad arutlevad elu, surma ja igaviku üle sügavamalt, kui seda võimaldaks lihtsalt ilmalik kirjandus. Ristikivi ammutas Prantsuse katoliiklikust pärandist tuge ja keelt, et väljendada omaenda eksistentsiaalseid otsinguid.

Prantsuse katoliiklik kirjandus andis talle ka selge keele kannatuse ja andumuse teemade käsitlemiseks. See keel kõlab edasi ka eesti kultuurimällus, kus Ristikivi loomingut loetakse just nende teemade tõttu, mida ta Prantsuse eeskujude kõrval ja kaudu edasi arendas.

Tõlkija ja kirjandussilla rajaja

Ristikivi ei olnud prantsuse kirjanduse pelgalt vastuvõtja, vaid ka vahendaja. Tema loominguline töö ja keeleoskus võimaldasid tal tutvustada eesti lugejale prantsuse mõtte ja kirjanduse nüansse. Mitmed tema loomingulised tekstid sisaldavad prantsuse autoreid ja mõtteliike peegeldavaid viiteid ning arutlusi.

See dialoog Prantsuse kirjandusega avaldus tema loomingus sageli kaudselt – tegelaste mõtiskluste, süžeeliinide ja stiilivalikute kaudu. Ristikivi näitas, et prantsuse mõttemaailm sobib eesti keelde ja kultuuriruumi, kui autor leiab õige võtme. Nii muutus ta sillaks kahe keele- ja mõtteruumi vahel.

See loominguline töö on jätnud jälje eesti kultuuriellu. Ristikivi loomingu uurijad ja lugejad avastavad tema tekstides ikka ja jälle uusi Prantsuse kirjanduse kihte, mis kinnitavad tema pühendumist Euroopa vaimsele pärandile. Nii jätkub prantsuse vaimu dialoog Eestis ka praegu.