Ristikivi ja Tammsaare: mõjutuste koht ja erinevad vaated

Karl Ristikivi (1905–1982) ja A. H. Tammsaare (1878–1940) kuuluvad eesti kirjanduse keskse figuuri hulka, kuid nende loomingud avavad ühiskonda eri vaatlevalt. Tammsaare kujutas kahekümnenda sajandi alguse inimeste elu laialdaselt ja ajalooliselt, Ristikivi aga tõi kirjandusse teistsuguse, kompaktsema ja sageli groteskse pilgu.

Ristikivi pidi oma kirjandusliku eestkuju leidma Tammsaare külltunud maailmas. Mõjutus on nähtav sotsiaalse tegelikkuse täpses vaatluses, kaasaelavate inimeste keeles ja ühiskondliku konfliktide kirjeldamises. Samas muutis Ristikivi päritud realismi omapäraseks modernismiks, mille keskmes on võõrastus, eksistentsiaalne ebakindlus ja kirjeldatud maailma suhtes kriitiline iroonia.

Mõjutuse piirid ja ajalooline taust

Tammsaare oli Ristikivi kirjanduslikust päritolust üks olulisimaid nimetusi. „Tõde ja õigus“ ilmus vahemikus 1928–1939 ning became Ristikivi noore kirjandusliku arengu juures ühtlasi ühisiku ja kõrgema koolituse eeskuju. Selles romaanis tulevad nähtavale kujutelemise viis, mille kaudu saab jälgida inimese seost perekonna, küla, majanduse ja ajalooliste kriisidega.

Ristikivi ei jäänud üksnes Tammsaare teoseid meeles pidama. Ta sai neist õppida, kuidas tegelane võib olla ühiskonna peegel ja kuidas kirjanduslik detail suudab avada suurt ajaloolist katkendi. Tammsaare maailm oli aga Ristikivi jaoks pigem lähtekoht kui täpne vormimall. Ristikivi tõi sellesse vabama kujutluse, mis põgenes tutumast maalielu kujutamisest ning otsis keele vastuvõtlikkuse ja absurdi vahel.

Kahe kirjaniku erinev lähtekoht tulenes eri ajaloolistest tingimustest. Tammsaare kirjutas valdavalt enne Teist maailmasõda, Eesti vabariigi aegadel ja riigi piirava tegevuse varjus. Ristikivi elas läbi Nõukogudeaegset tsensuuri, sõjaviku ja hiljemist sotsialistlikku ümberkorraldust. Seetõttu kajastab ühe looming pigem vana maailma hapnikurikast ühiskonda, teine aga pinget elada totalitaarse korra keskel.

Sotsiaalse maailma vaatlus

Tammsaare üks tugevaid omadusi oli võime näidata paljude inimeste elu üheaegselt, ilma et üksik tegelane kaoks kogumüüra tiheduses. „Tõde ja õigus“ tegelased on seotud majanduslike vastuolude, perekondlike süütiste, usukriiside ja avaliku võimu poolt läbitud kannatustega. Kirjeldus kulgeb aeglaselt, näidates, kuidas ajalooline katastroof tekib inimeste väikeste valikute ja pikaajalise tagasilanguse kaudu.

Ristikivi käsitles sotsiaalseid suhteid enamasti väiksema haarde ja intensiivsema teravusega. Romaani „Kapsapea“ linna äärealadel elavad inimesed, nende kõneproov, vastuolud ja kitsas eluruum moodustavad omaette mikroühiskonna. Seetõttu sobib selle teose kõrvutamine Tammsaare „Misade“ga, kus samuti vaadeldakse linnaühiskonna äärmuslikke olukordi ja eri tõlgendusi „normaalsest“ elust.

Erinevus seisneb ka vaadeldavate sõltuvuste ulatuses. Tammsaare seob oma tegelasi pikema ajaloolise võrgustikuga, Ristikivi aga koondab kirjelduse kindla paiga või väikese inimesegrupi ümber. Mõlemad näitavad, et vaesus, vääratus ja võimuta olek võivad inimesi muuta, kuid Tammsaare kaldub seda kujutama kollektiivse ajaloo osana, Ristikivi suunab pilgu pigem üksiku eksistentsi sisemisse vastuolu.

Realismist groteskini

Tammsaare realism on laiem ja rahvalikum. Selle kangelised vaated võimaldavad tal jälgida tegelase keha, töö, vanust, haigusi ja perekonnas kuhjunud kogemusi. Külaühiskond toimib seal elusa süsteemina, milles kõik on omavahel seotud ning isegi vastupidised seisukohad omandavad ühise tausta. Selle realistliku käsitluse juurde kuulub tugev dialoogiline mitmehäälsus.

Ristikivi jäi realismi juurde, kuid muutis selle temperatuuri ja väljendusvahendeid. „Hommik pole päeva“ ning „Nõnda kuningas“ näitavad, kuidas kogemus võib muutuda kummaliseks, isegi absurdseks olukorraks. Tegelase mõtted ei lange alati kokku tema tegevusega, sõnad varjavad teisi tõelisi tundeid ning näiline põhjus võib viia nähtamatute tagajärgedeni. Grotesk võimendab tegelikku, mitte ei asenda seda.

Külavälise konfliktiga teos „Kõrboja peremees“ toob Ristikivi realismi tagasi Tammsaare pärandisse, ent kujutab vastupidist olukorda teravamalt ja väiksema vaatega. Tammsaare käsitleb maaomandi ja sotsiaalse kihistumise probleeme pikema ühiskondliku protsessina, Ristikivi aga koondab need isiklike vastuolude ja äärmuslike valikute kandeks. Erinevuse aluseks ei ole teemade vähesus, vaid näitamine ja hinnangu andmise viis.

Narratiiv, keel ja tegelaskujud

Tammsaare kõne muutub sageli kuju vastavalt sellele, kes räägib. Dialekt, kõnekeskus ja kihistunud ühiskeel loovad romaanisse palju erinevaid hääli. Lugeja kuuleb kõrvalise isiku arvamust, perekonna selle liikme nõu või võimukas tegelase rahulikku enesekaitst. Nii tekib kogukond, milles igaüks räägib oma keelega, kuid kõik jäävad ühise ajaloo püüselesse.

Ristikivi keel on samuti tihedalt seotud inimese seisundiga, kuid selle kunstiline töötlus on enamasti märgatavam. Idiom, vananenud väljendid ja rahvapärased kujundid annavad tema lausetele kaalukuse, mis võib varjata irooniat või dramaatilist vastuolu. Tegelaskuj võib jääda väline, ent tema kõne avab midagi, mida ta ise ei oska või ei soovi väljendada.

Vaatevinkli poolest kasutab Tammsaare laiemat ja vahelduvat tegelaskujade vaheldust, Ristikivi eelistab enamasti kontsentreeritud keskme ning tugevalt tajutava narratiivi. Tammsaare iroonia süüb sageli kogukonna pimesust, Ristikivi iroonia on suunatud ka inimese enda võimetusse mõista oma olukorda. Mõlema grotesk ja sarkasm kõrvaldavad kõrvalise õigluse mulje, kuid Tammsaare jätab loodud avatuse suurema, Ristikivi näitab sageli teistsugust, karmimat lõppu.

Erinevad ajastud ja pärand

Tammsaare loomingut iseloomustab usk inimese töökindlusse ja elu jätkuvusse. Tema pimeduse ja vägivaldsuse kujutamisele lisandub siiski hoolitsemine elu suhtes, mille vastu kogukond on sunnitud võtma vastu. Ristikivi puhul on selle optimismi asemel nähtavam irratsionaalsuse ja võõrastuse teadvustamine. Mõlemad välistavad kergesti mõistetavaid vastuseid, kuid Tammsaare otsib katkestustest ikkagi pidevust, Ristikivi küsib pidevuse võimalikkust.

Nende erinevused ei muuda Tammsaare mõju Ristikivi kujus väheseks. Ristikivi päris õppis ära tähele panna argielu kõrvalõikmeid, inimese kõneviga seotud vastuolusid ja ühiskonna varjatud hierarhiaid. Temalt sai ka kunstilise vabaduse õpetuse: kirjeldada inimese nii, et tema väline tegelikkus ja sisemine langus jääksid korraga nähtavaks. Oma osa sai sellest arengust ka eesti groteskne proosa, mis põimis rahvapärase ainetmoodi euroopa modernismiga.

Tänapäevase lugeja jaoks jäävad nad siiski erinevateks kirjanduslikeks vastusteks. Tammsaare loomingu keskne pärand on laialdane sotsiaalne ja ajalooline mälestik, Ristikivi oma aga terav pilk tänapäevase inimese võõrastusele. Nende kõrvutamine paljastab, et eesti kirjandus sai 1920.–1930. aastatel luua tugeva realismi ning järgnevatel aastakümnetel avada selle sees modernistliku vastuväite. Nii Tammsaare kui ka Ristikivi jäävad oluliseks osaks kirjanduslikust mälest, mille kumbki teine täiendab oma vaateviisi, ajaloolise kogemuse ja inimese keele mõõtmisega.