Tundmatu Ristikivi: avaldamata luuletused

Karl Ristikivi pĂ€ribolu on kujunenud eelkĂ”ige romaanide, lĂŒhijuttude ja ulatuslikuma kirjanduspildi kaudu. Luuletused moodustavad tema loomingus teise, vĂ€hem nĂ€htava kihi, kus kuju ja kĂŒsimused avanevad vahetult. Seltsi arhiivi- ja uurimistöö pakub vĂ”imalust vaadata sellele kihile lĂ€hemale, arvestades kirjaniku elu, ajastut ja kirjakeele ĂŒldist tausta.

Avaldamata luuletused pole pelgalt tekstid, mis poleks Ă”igeks ajaks trĂŒkitud. KĂ€sikirjad, vihikud ja ĂŒksikud lehed vĂ”ivad nĂ€idata, kuidas mĂ”te sĂŒnddis, kuidas rida muutus ja kuidas autor jĂ€i mĂ”ne ebakindla varianti juurde. Nende tutvustamine avab Ristikivi mitmekĂŒlgselt, ent nĂ”uab sama hoolikust nagu allesjÀÀnud romaanide ja lĂŒhijuttude vĂ€ljaarendamine.

LuulejÀljed arhiivi tumeduses

KĂ€sikirjade hulgas vĂ”ib luule esineda eri vormides: eraldi lehtedel, vihikutes, katkendlikes mĂ€rkmekogudes vĂ”i suuremate tööde vahele kinnitatud fragmentidena. Selline ebaĂŒhtlane kuju sobib Ristikivi kirjapildiga, milles tĂ€psustatud tegelikkus ja hapukad kaalutlused vahelduvad. Arhiivimaterjal ei moodusta ĂŒht jĂ€rjestikust raamatut, mistĂ”ttu tuleb iga teksti kĂ€sitleda oma ajalise ja mĂ”ttelise hetke tĂ”endina.

Kui osa luulest jĂ€i autori eluajal avaldamata, vĂ”is selle pĂ”hjus olla mitmeti: tekst ei mahtunud kogusse, autor pidas seda ebakĂŒpsena vĂ”i tahtis seda hiljem ĂŒmber kirjutada. SeetĂ”ttu ei tohi ĂŒksnes kĂ€sikirja leid tĂ”lgendada lĂ”pliku otsusena. Oluline on nĂ€ha ka seda, mida Ristikivi kĂ”rvale jĂ€ttis ja kuidas ta oma luuletisi vastavalt muutis. Arhiivi tutvustamine aitab lĂ”petada mulje, et Ristikivi luuletus on vaid romaani kĂ”rval kaas; kujundid, kĂ”ne ja vaikused on samuti osa kirjaniku mĂ”ttelise maailma loomisel.

Eksistentsiaalne kĂŒsimus jÀÀb pĂ€ris

Ristikivi loomingut aitab mĂ”ista seltsi kĂ€sitlus eksistentsialismi filosoofiliste alustega, mis toob keskseks kĂŒsimuse, kuidas inimene seisab vastu olematuse, sĂŒĂŒtise ja surma piirile. Luule vĂ”ib anda sellele kĂŒsimusele lĂ€hema ja haavema pinna kui sĂŒndmustega kulgev romaan. SeetĂ”ttu jÀÀb eksistentsiaalsete mĂ”tete selgitamine osalt lahti kirjutatud, kuigi ĂŒksnes romaanide pĂ”hjal.

Avaldamata kĂ€sikirjades vĂ”ib kĂ”rvuti kĂŒsimusega nĂ€ha ka vastuskatset: usk vĂ”ib kĂ”hnuda, kindlus puruneda, igapĂ€evane muutuda imelikeks. Sellised laused ei ole tingimata valmivormistatud Ă”petussĂ”numid. Need vĂ”ivad olla seletamatud, vastuolulised ja mĂ”nikord vaid katkendi, millest lugeja peab ise aru saama.

Just selline mittetĂ€ielikkus teeb luule vÀÀrtuslikuks. See nĂ€itab, et Ristikivi ei mĂ”elnud maailma ĂŒksnes valmis kujul, ning aitab vĂ€ltida elutöö kĂ€sitlemist ĂŒhtse ja suletud Ă”petusena. Eksistentsiaalsed mĂ”tted avanevad erineva ebakindluse, huumori ja vastupanu kaudu. Ise katkend vĂ”ib osutuda vĂ€hemalt sama mĂ€rgiliseks kui tĂ€idetud lĂ”ppversioon.

KÀsikiri nÀitab teist autorit

KĂ€sikiri ei ole pelgalt eelnevalt kirjutatud romaani versioon. See vĂ”ib sisaldada katkendeid, ĂŒmber kirjutatud ridu, ristsiire ja mĂ€rkmeid, mis on mĂ”eldud hoopis teisele loole. Neid eri tekste ei saa ilma vaevata kokku sulandada, sest igaĂŒks kuulub oma mĂ”ttelisse hetkesse. Autori taustal olevad teised kirjutised vĂ”ivad aidata tĂ”lgendada ĂŒksikuid vihjeid, kuid lĂ”pliku tĂ€henduse mÀÀramisel tuleb sĂ€ilitada ka vastuolu.

SeetĂ”ttu vajab avaldamine kahte kindlat registratsiooni. Diplomaatiline transkriptsioon jĂ€rgib kĂ€sikirja jĂ€rjestust ja nĂ€itab parandused; toimetatud tekst vĂ”ib ĂŒhtlustada kirjavigu, lahendada viite ja teha teksti lugejale kergemini loetavaks. MĂ”lemal juhul peab lugeja nĂ€ha, millised sĂ”nad pĂ€rinevad autorilt ning millised on selgituse vĂ”i ĂŒhtlustamise tulemus. Paranduste ja variantide vĂ”rdlemine paljastab sageli, kuidas autor otsis tĂ€psemat sĂ”na, muutis tegelaskuju vĂ”i jĂ€ttis mĂ”tte teadmata.

Luule jÀtab vastuolu nÀhtavaks

Ristikivi luules on tugev looduse ja inimese vaheline vastus. Aastaajad, pĂ€evane valgus, meri, mets ja kodumaa maastik pole ilu naudete kogum, vaid mÔÔt, mille vastu erineb ajas kĂ”ikuv tunne. MĂ”nes tekstis on loodus pelk nĂ€htus; teises muutub see inimese sisemise kĂ”iku vĂ€ljendiks. Usk, palve ja sĂŒĂŒtis lisanduvad samuti erinevalt: ĂŒhes luules on need elav osa, teises tĂ”enĂ€oliselt vastuolus.

Teine oluline vastuolu on ligi ning kaugus. TĂ€helepanek vĂ”ib kasvada kĂ”neluseks, aga armastus vĂ”ib jÀÀda mĂ”tteliseks pöördumiseks. Selline poolik olemus jĂ€tab lugeja kaasa otsustama. Varjatud luule nĂ€itab, et Ristikivi ei pĂŒĂŒdnud alati otsest avaldada, millest tema luuletaja rÀÀgib, ning muudab tema loomingu vĂ€hem ĂŒheainsa teema kujundajaks, rohkem pidevalt muutuvaks mĂ”tteliseks dialoogiks.

Paber ja digitaalne jÀljestus

Arhiivi ehitamine algab fĂŒĂŒsilisest materjalist: paberist, tintist, voldikust ja kaustast. Need sĂ€ilivad erinevalt ning vajavad oma kĂ€sitlust. Digitaalne skaneerimine vĂ”imaldab kaitsta Ă”rnalt lehti ja jagada teksti uurijatega, ent pilt ĂŒksi ei anna tĂ€ielikku transkriptsiooni. KĂ€si, parandus ja kahepaikne mĂ€rk peavad olema nĂ€htavad ka tekstikujul. TĂ”rviseksemplar, teaduslik koopia ja avalik kogumik tĂ€idavad erinevaid ĂŒlesandeid ning neid ei saa samastada.

Materjali sÀilitamine ja uuesti kasutamine ei kuulu samasse protsessi. Kuidas sorteerimine, puhastamine ja töötlemine muudavad mahajÀÀnud esemed uuteks toodetest, kirjeldab plastpuhastite kÀitlus; paberi puhul annab selline analoogia aimu, miks jÀljestus, koopia ja materjali liigitus on eraldi otsused.

SeepĂ€rast peab iga kĂ€sikirja juurde kuuluma minimaalne, kuid tĂ€pne kirjeldus: pĂ€ritolu, dateering, fĂŒĂŒsiline seisund, kasutatud transkriptsiooni meetod ja tehtud valikud. Nii saab digitaalne arhiav olla ĂŒhtlasi kontrollitav uurimistöö. See ei asenda algset lehte, kuid aitab vĂ€ltida info kadu ning vĂ”imaldab eri tĂ”lgendusi kĂ”rvuti vĂ”rrelda.

Luule vastab lugeja tÀnapÀevale

Tundmatu Ristikivi uurimisprojekti keskmes ei ole kÔigi varjatud lehtede kiire vÀljaandmine, vaid pÔhjendatud valik ja lÀbipaistev esitus. Luule vÔib jÀÀda kÀsikirjana, kui selle tekstiline seisund ei vÔimalda vastutustundlikult lÔppversiooni luua. Avaldatud kogumikus on seetÔttu mÔistlik eristada autori kinnitatud tekste, toimetatud transkriptsioone ja arhiivimÀrkmeid. Nii sÀilib luule teaduslik usaldusvÀÀrsus ning vÀlditakse ekslikku muljet, et iga kÀsikiri on valmis avaldamiseks.

Lugeja jaoks tĂ€hendab see vĂ”imalust nĂ€ha Ristikivi luuletaja kaasaaimlemist redaktsioonide kaudu. Uurijale annab see vĂ”rdlusaluse, et mÔÔta teose kuju, kĂ€sitleda iga kĂ€sikiri parandusveana. Seltsi loengud, arutelud ja teaduslik vĂ€ljaanne saavad ĂŒhendada eri osakeste tĂ€henduse, ilma et fragmente kasutataks teadmatuste tĂ”endamiseks. Noorem lugeja leiab nii ĂŒhenduse luule ja ajastu vahel, kuigi algne kĂ€sikiri jÀÀb teadusliku tĂ”lgenduse keskmeks.

Kui lÔppversioon on olemas, tuleb nÀidata ka selle aluseks olevad variandid. Kui fragment jÀÀb avaldamata, peab selle pÔhjendus olema jÀlgitav. Nii muutub valik osaks tÔendamisest: lugeja ei pea uskuma, et teadlik vÀljajÀetud luuletus on vÀhem vÀÀrtuslik vÔi ebemÀÀramaks loetud. Kahtlus ei asenda kirjalikku pÔhjendust.

Tunnus Avaldatud luules Avaldamata kÀsikirjades
Teksti seisund Kindlalt viimistletud ja lÔpetatud Vormistatud, kuid muutuvas vÔi katkendlikus olekus
Keele kuju Ühtne ja trĂŒkikujuline KĂ€sitsi, variantide ning parandustega
Loomingu seisund Autoriteos kinnistatud Kirjaniku mÔttelise arengu tÔend
Peamine uurimisvÀÀrtus Teksti loomeline tervik Teksti kujunemine ja tÔlgenduse piirid
Seltsi ĂŒlesanne Luule populariseerimine Arhiivi kaitsmine ja pĂ”hjendatud vĂ€ljaandmine

Avaldamata luule vÀÀrtus ei seisne ĂŒllatuses, vaid vĂ”imes nĂ€idata kirjaniku mĂ”ttelist tööd enne lĂ”plikku sĂ”nastust. Karl Ristikivi Seltsi arhiiv muudab selle töö nĂ€htavaks ning sĂ€ilitab vĂ”imaluse nii teaduslikuks tĂ€psustuseks kui ka rahvapĂ€raselt elavaks lugemiseks.